Päris kaupluste enesetapp
Mõne sõnaga sellest, mis saab füüsilistele poodidele tegelikult saatuslikuks. Ma ei imestaks, kui see kauplustele üllatusena tuleb.
Pole suurem asi uudis, et e-poed kinnitavad järjest enam kanda, sest paljusid asju on sealt osta odavam, mugavam ja vahel isegi kiirem (sest mõnda asja on ka “päris” poes ainult näidis ja tegelikult tuleb ikka tellida). Üldjoontes on see progress ja pole kuigi tõenäoline, et e-poendus iga aastaga aina popimaks ei saaks.
Ometi on mingi hulk tooteid, mida vähemalt praegu veel e-poest niiväga osta ei taha. Riideid, mille sobimisel on täpsus olulisem (kuni Fits.me tuurid üles võtab), mingeid viimistlustarbeid, kus on oluline täpselt käega materjali katsuda vms.
Miks peaks selline “päris” pood üldse e-poe vastu seisma? Saaks ju enamus töötajaid ära koondada, lao kuhugi odavasse paika kolida ning kalli müügipinna kinni panna. Kulude kokkuhoid missugune. Jama on aga selles, et kui tarbija juba e-poe avastab, siis näeb ta kiiresti, et seal ei ole riigipiirid enam takistuseks. Kui füüsiline pood Eestis konkureerib eelkõige teise füüsilise poega Eestis, lisaks veel samas regioonis, siis Eesti e-pood konkureerib automaatselt kogu maailma e-poodidega ja minu kogemuse põhjal ei tee nad seda kuigi edukalt. Apple kõrvaklapid maksavad Euronicsi e-poes 31 euri, Amazonist tellisin eile 16 euriga. Alla 27 poleks ka väiksematest Eesti e-poodidest saanud. Seega — paljudel Eesti “päris” poodidel ei ole tõenäoliselt väga suurt pointi e-ärisse sukelduda.
Aga miks siis ometi nad endale nii järjekindlalt nööri kaela riputavad?
Teate, mis on füüsilise poe suurim eelis? Isegi mitte see, et saad kaupa käega katsuda, see on rohkem harjumise asi. Suurim argument on INIMENE, kaupluse töötaja, kes saab ostu-müügi protsessi kliendile nii meeldivaks teha, et ta:
a) ostab
b) ostab veel mingeid asju, mida ta ei plaaninudki
c) on lisaks veel õnnelik ja tahab varsti jälle ostma tulla
Teenindusest ja sellest, et eestlased ei ole suurem asi teenindaja rahvas (orjaaeg ei ole meile seda millegipärast sisse õpetanud) on palju räägitud ja kirjutatud. Ka sellest, et kui mõni ongi hoolega teenindama õpetatud, siis tuleb see enamasti ikka väga puiselt välja.
Teate, mis mind hoopis rohkem häirib? See, et neid inimesi ei olegi. Tahan Prismas, Rimis, Selveris, (täida lüngad), midagi küsida, näiteks, kus asub mingi toode, mille kategooriat ma korralikult määratleda ei oskagi vms, ja mul ei ole seda kelleltki küsida. Ma käin kõik riiulivahed läbi lootuses kedagi leida, ja lihtsalt ei leia. Avatud on 3 kassat hiigelpikkade järjekordadega.
Lähen ehituspoodi, kuhu ma satun harva ja arvestades, et ma ehitamisest liiga palju ei tea, on mul seal ekstrapalju küsimusi. Espak ongi vist rohkem ehitajate pood, igaüks teab ise, kus midagi on. Vist. Aga Bauhoff, Bauhaus, Ehituse ABC, K-Rauta, (täida lüngad), kus müüakse ka palju laiatarbekaupu, võiks ju arvestada sellega, et mul on küsimusi. Ja ma ei leia jälle kedagi. Oh, ühe leidsin! Peaaegu jooksen tema poole, aga keegi jõudis ette ja viis ta ära.
Hiljuti tahtsin lampi osta, olin väljagi valinud ja otsisin inimest, kes mulle paki tõstukiga alla tõstaks. Minu suureks imestuseks oligi elektrikaupade lauakese taga inimene, päris inimene! Läksin rõõmsalt sinna ja ütlesin, et soovin number see-ja-see lampi, misjärel tõstis onkel kurjad silmad ja ütles, et ta teeb parasjagu inventuuri ja ta ei saa kahte asja korraga teha, eks ole!
Mingu siis pealegi päris poed kinni, kui nende ainsaks eeliseks on see, et kaupa katsuda saab. Ostan parem mullikilet ja katsun seda, ilmselt on lõbusamgi.